Mulle on kuumus alati meeldinud. Iraanis elades käisin saunas üsna tihti, kuid tagantjärele vaadates saan aru, et olin seal vaid külaline. Eestisse kolides ei muutunud minu vaade saunale lihtsalt veidi – see tegi läbi täieliku transformatsiooni. Järvede ja lugematute saunade maal õppisin ma kiiresti, et "saunas käimine" ei ole lihtsalt tegevus, vaid omaette keel.
Üks tavatu ärikohtumine
Minu tõeline sissejuhatus teemasse nimega traditsiooniline Eesti saunakultuur Tallinnas leidis aset Heldekes – see on üks ütlemata vahva teater-baar, mis on tuntud oma kogukondliku õhkkonna poolest. Toona arutasin ühe tuttavaga võimalikku muusikalist koostööd. Kui ta pakkus välja, et saaksime detailide lihvimiseks kokku, ootasin loomulikult kutset kohvikusse või stuudiosse. Selle asemel pakkus ta välja kohtumise kohas, mis oli Tallinna ühissaun.
Tunnistan ausalt, olin alguses kõhklev. Võtsin ujumisriided selga ja läksin kohale, tundes end veidi ebamugavalt. Iraanis on saun pigem üksildane või rangelt puhkusehetkedeks mõeldud paik – kindlasti mitte koht, kus harmooniate ja rütmisektsioonide üle läbi rääkida. Kuid seal me istusime, keset kuumust, vabad välismaailma formaalsustest. Jutt jooksis sama vabalt kui higi. Selleks ajaks, kui me end jahutama läksime, polnud me paika pannud mitte ainult muusikalised plaanid, vaid olin leidnud ka hea sõbra. See oli minu esimene autentne Eesti saunakogemus, ja see õpetas mulle, et parimad sidemed tekivad siis, kui jätad oma ego ukse taha.
Luksusest saanud vajadus
Pärast seda päeva on minu teekond kuumuse maailmas vaid kiirenenud. Saunast, mis alguses tundus "veider kohtumispaik", on saanud minu koduse elu vundament. Eelmisel aastal tegime naisega lõpuks otsustava sammu ja paigaldasime oma koju päris oma sauna. Nüüd on see meie iganädalane rituaal.
Siin elamine on mulle õpetanud olulise kultuurilise õppetunni: Eestis on saun sama enesestmõistetav kui hommikune dušš. Iraanis on saun sihtkoht – midagi, mida teed puhkuse ajal, et lõõgastuda. Eestis on see aga igapäevaelu süda. See on koht, kus räägitakse perega juttu, hoitakse sõprussidemeid ja langetatakse isegi suuri elulisi otsuseid.
Põhjamaa "sõltuvus"
Ogu see pime ja hammustavalt külm talv või valgete öödega suvi – saun on alati kutsuv. Selles rituaalis on midagi uskumatult maandavat: puidu lõhn, rütmiline särin, kui vesi tabab kive ja tekitab leili, ning sellele järgnev värskendav jahe õhk. leil (steam) when water hits the stones, and the refreshing shock of the cold air afterward.
Pärast mitmeid aastaid selles kaunis põhjamaises nurgas elamist olen ma ametlikult alla andnud. Ma olen saunasõltlane. See ei ole enam lihtsalt "midagi, mida teha" – see on osa minust. Minust, kes kunagi oli segaduses rätikuväel peetavast ärikohtumisest, on saanud mees, kes mõistab, et Eesti hinge leiab just saunaleilist.
