Enne oma esimest burleskikogemust Heldeke! teatris Tallinnas pean tunnistama, et mul oli sellest žanrist üsna tavapärane ettekujutus. Ootasin midagi pelgalt vaimustavat ja voolujoonelist — säravat ja glamuurset naha, sulgede ning vana kooli džässi vaatemängu. Kuid hetkel, mil tuled selles Kalamaja õdusates saalis hämardusid, muutus kõik. See, mida olin pidanud lihtsalt seduktiivseks ja provotseerivaks šõuks, osutus hoopis elavaks, sügavaks ja mitmekihiliseks kunstivormiks. Laval rullus lahti tõeline paroodia selle sõna kõige paremas tähenduses, täis lugude jutustamist ja teadlikku ühiskonnakriitikat. Artistid ei võtnud lihtsalt riideid seljast — nad valitsesid ruumi terava huumori ja vankumatu kehapositiivsusega. Lahkusin saalist mõistmisega, et burlesk ei ole passiivne pealtvaatamine, vaid võimestav, teatraalne dialoog.
Paroodiast rinnahoidja kaunistusteni: põgus ajalugu
See vaimukuse ja mässumeelsuse segu muutub täiesti loogiliseks, kui vaadata, kust see kunstivorm alguse sai. Sõna burlesk pärineb itaaliakeelsest sõnast burla, mis tähendab nalja või pilkamist. Kui žanr 19. sajandi keskpaigas Victoria-ajastu Londonis plahvatas ja sealt 1860. aastatel Ameerikasse purjetas, ei olnud see üldse seotud striptiisiga. Selle eesmärk oli hoopis ülemkihi ja võimuesindajate troonilt tõukamine.
Varajane burlesk oli töölisklassi varietee, mida vedasid vägevad ja huumorimeelsed naised. Nad kasutasid paroodiat, et pilgata jäiku sotsiaalseid hierarhiaid, kõrgklassi hurskust ja tsunftilikku ooperikultuuri. Paljastavate sukkpükste kandmine oli teadlik mäss Victoria-ajastu vagaduse vastu, miksides terava poliitilise satiiri füüsilise vaatemänguga.
20. sajandi alguses sundis kino sünniga kaasnenud konkurents teatrilavasid kohanduma. Rõhk nihkus tekstiliselt satiirilt järk-järgult füüsilisele kiusatusele ehk "tease’ile". 1920. ja 1930. aastatel sündis Ameerika burleski kuldaeg, mis kinnistas meile täna tuntud ikoonilise esteetika: suured sulgedest viuhkade tantsud, rinnakleepsud (pasties) ja luksuslikud sametkleidid.
Kui žanr kaotas hiljem oma teatraalse huumori ja muutus täiskasvanute kinoga võistlemiseks liiga eksplitsiitseks, hääbus see 1970. aastateks underground-skeenesse. Kuid head strassi ei saa igavesti peidus hoida. 1990. aastatel sündis Neo-Burlesk, ülemaailmne liikumine, mis pühkis minema iganenud reeglid. See kaasaegne laine tõi tagasi burleski algupärase, mässumeelse DNA, muutes selle keha armastamise, queer-kultuuri ja subversiivse etenduskunsti inklusiivseks tähistamiseks.
Kaasaegse burleski eri näod
Tänapäeval show'le jalutades võid sama suure tõenäosusega näha nii 1940. aastate Hollywoodi glamuuri kui ka artisti, kes on riietunud banaani söövaks tulnukaks. Kaasaegne burlesk jaguneb mitmeks voolavaks alamžanriks:
- Klassikaline burlesk: Keskendub retroglamuurile, dramaatilisele kinnaste eemaldamisele, luksuslikele kangastele ja ajatule, aeglases tempos toimuvale paljastamise kunstile.
- Neo-burlesk: Perekonna metsik laps. See põimib endasse punkroki, popkultuuri, teatri ja otsese poliitilise aktivismi.
- Boylesque: Burlesk, mida esitavad meessoost või maskuliinsed artistid, pöörates pea peale traditsioonilised arusaamad soolisest pilgust ja vaatlemisest.
- Gorelesque / Nerdlesque: Loomingulised subkultuurid, kus artistid avaldavad läbi satiirilise prisma austust õudusfilmidele, ulmesarjadele või koomiksitele.
Sära jõuab Eestisse
Pikka aega oli Eesti lavakunst üsna traditsiooniline. Kuigi kabareel oli ajalooline ja tugev roll nõukogudeaegsetes glamuursetes hotellišõudes, ei kanda kinnitanud burlesk kui võimestav ja kogukonnapõhine kunstivorm siin päriselt enne 2010. aastate algust.
Pühendunud kohalike esinejate, produtsentide ja välismaiste talentide tuumik — millest kasvas välja ka Burlesque Estonia — hakkas tasapisi skeenet üles ehitama. Nad pidid kohalikule publikule tutvustama täiesti uut kontseptsiooni: burlesk ei ole passiivne meelelahutus vaikses ruumis. See on interaktiivne, kõrge energiaga dialoog, kus publikut julgustatakse kiljuma ja aplodeerima nutika kostüümilahenduse või tabava näoilme, mitte pelgalt palja naha peale.
Eesti burlesk arendas kiiresti välja oma unikaalse näo — segades klassikalise põhjamaise salapära kohaliku eneseironia, muheda huumori ja kergelt kummalise, absurdihõngulise teatriga.
Tagasi lätete juurde: Heldeke! Kalamajas
Kui soovid kogeda selle sätendava subkultuuri tõelist epitsentrit, tuleb sammud seada kultuuriklubisse Heldeke!!
Kalamajas — Tallinna boheemlaslikus ja ajaloolises puitmajade ja loomekeskuste linnaosas — asuv Heldeke! on selle žanri jaoks arhitektuuriliselt ideaalne matš. See on kohandatud vaudeville-stiilis teatri-baar, millel on tugev speakeasy ehk salabaari vibe. Ruum on imeliselt intiimne, astmeliste istmeridade, klassikaliste punaste sametkardinate ja piirkonna tõenäoliselt suurima viskivalikuga (pluss töötav puuküttega saun tagaruumis, sest me oleme ju ikkagi Eestis).
Heldeke! on muutnud burleski pealinna kultuurielu kindlaks osaks. Nende lipulaevadeks olevad burleskinädalavahetused ja festivalid on elavaks tõestuseks just sellest sügavusest ja paroodiast, mis mind minu esimesel külastusel nõiustas. Formaat on professionaalselt produtseeritud, kuid samas täielikult ettearvamatu, tuues ühele lavale kokku kohalikud tipud ja rahvusvahelised külalisartistid, kes lendavad kohale spetsiaalselt siinse legendaarse atmosfääri pärast.
Mis teeb selle koha aga tõeliselt eriliseks, on viis, kuidas see purustab müüdi tagasihoidlikust ja vaiksest eesti publikust. Hetkel, mil õhtujuht lavale astub, muutub saal elektriliseks ja turvaliseks oaasiks, kus publik huilgab, elab kaasa ja trampib jalgu, et avaldada tunnustust laval sündivale loole. Burlesk sündis selleks, et pilgata piire, tähistada inimkeha ja panna inimesed naerma kuni roided valusad — ning Heldeke! lavavalguses on see mässumeelne ja elurõõmus vaim täielikult ja auga elus.
Vaata tulevasi sündmusi ja veendu et sa ei magaks maha järgmisi burleskietendusi Heldeke! teatris!
