Triinu Upkin on Eesti etenduskunstide maastikul üks ainulaadsemaid loojaid. Eesti Rahvusballeti tantsija, laulja, laulukirjutaja, koreograaf ja tantsusemiootik ühendab oma etendustes kõik need tahud, olles tihti ainus laulev baleriin Eestis ja võib-olla kogu maailmas.
Istusin temaga maha ja vestlesime muusikatööstusest, sõltumatutest artistidest ja Fringe-festivalist..
Arashk Azizi: Kuidas võrdleksid esinemist suures ooperimajas ja väiksel sõltumatul laval ning kuidas mõjutab publiku vahetu lähedus Sinu suhtlust vaatajaga?
Triinu Upkin: Publiku vahetu lähedus on ülimat keskendumist nõudev olukord. Rahvusballeti suurel laval üle tuhande etenduse andnuna on väiksemates ja intiimsemates tingimustes publikuga kohtumine olnud mulle korraga nii erutav kui ka hirmutav, kuid samas ääretult arendav ja vabastav kogemus. Suure lavastuse osana on vastutus ühest küljest suurem – rohkem vaatajaid, suurem kollektiiv ja kõrgemad panused. Samas on see vastutus jagatud, mis teeb selle ka kergemaks – eksimusi saab partneritega siluda ja etendus läheb edasi. Oma sõltumatuid projekte tehes kannan täielikku vastutust ise. Peita pole ennast kellegi ega millegi taha. See annab vabaduse olla täielikult mina ise ja valida rolle oma soovi järgi, kuid nõuab ka tasemel esitust. Publiku vahetu lähedus on täiesti halastamatu!
Arashk: Oled Fringe'il osalenud mitu korda. Kuidas Sa seda festivali isiklikult defineeriksid?
Triinu: Minu jaoks tähendab Fringe täielikku žanrivabadust. Tegutsedes korraga balleti, laulmise, laulukirjutamise ja lavastamise piirimail, on minu loomingu žanrit raske määratleda – kas see on kontsert, tantsuprojekt, muusikal või midagi muud. Fringe'i võlu seisnebki selles, et minu esinemine võib olla see kõik korraga: "Triinu show", ilma et peaks midagi pikalt lahti seletama.
Arashk: Mis on Sinu kõige meeldejäävam või ootamatum Fringe'i hetk, olgu siis laval või lavataga?
Triinu: Väljamüüdud saalid! Samuti soe ja toetav hoidmine artistide vahel.
Arashk: Tulles balletitrupist, kus taustajõud teevad ära kogu logistika ja PR, mis oli Sinu jaoks kõige järsem õppimiskoht, kui pidid saama iseenda produtsendiks, turundajaks ja mänedžeriks?
Triinu: Alustasin muusikukarjääriga balleti kõrvalt juba varem, mistõttu oli mul enesemüümisest esmane kogemus olemas. Samas nõuab iseseisev tegutsemine kiiret täiskasvanuks saamist. Kõige suurem pähkel oli jagusaamine eestlaslikust tagasihoidlikkusest – kui ma ise enda tegemisi ei reklaami ja ei jaga, ei saa keegi teada ja saal jääb tühjaks.
Arashk: Kuidas tasakaalustad esinemise füüsilist koormust pideva turundamise, flaierijagamise ja piletimüügiga?
Triinu: Õnneks on mul aastatepikkune füüsiline ettevalmistus ja hea vastupidavus, ma ei lange enesehaletsusse. Teen ära kõik, mida vaja, ja füüsiline vorm võimaldab laval alati 100% anda ja seda nautida. Pigem vajaksin kedagi, kes mulle vahel puhkamist meelde tuletaks!
Arashk: Kas mõni esinemine või turunduseksperiment on Fringe'il läinud teistmoodi kui plaanitud ja mida Sa sellest õppisid?
Triinu: Olen suhtunud Fringe'i avatud meelega, seega pole midagi otseselt luhta läinud. Kõige enam õppisin enda kohta – et suudan kohaneda ka harjumuspärasest väga erinevates olukordades ning kui oluline on aastatega loodud põhi, mis aitab riske võttes ennast usaldada.
Arashk: Kellele Sa Fringe'i soovitaksid – nii kunstniku kui ka vaataja seisukohast?
Triinu: Uudishimulikele inimestele – nii laval kui saalis.
Arashk: Mida soovitaksid akadeemilise taustaga kunstnikele, kellel on loovaid ideid, kuid kes tunnevad hirmu kureerimata Fringe-skene ees?
Triinu: Soovin neile julgust. Mis saab halvimaks juhtuda – igavene häbi? Ha-haa, see on muidugi nali! Oma ideega välja tulemine teeb meistri alati haavatavaks, aga proovimata ei juhtu midagi. Fringe on tegelikult üks turvalisemaid kohti katsetamiseks, sest festival ise pakub artistile kaitset ja tuge.
Arashk: Lõpeta see lause: "Üks kunstnik peaks vähemalt korra elus Fringe'il esinema, sest..."
Triinu: See on halastamatu peegel iseenda hetkeseisule artistina.
